Sisukord:
Stockholmi sündroom on psühholoogiline häire, mis võib tekkida inimestel, kes on stressirohkes olukorras, näiteks inimröövide, koduaresti või väärkohtlemise korral. Nendes olukordades suudab alateadvus panna ohvri looma agressoriga isiklikuma ja emotsionaalsema sideme, et elu säilitada.
Seda sündroomi kirjeldati esmakordselt 1973. aastal pärast pangaröövi Stockholmis, Rootsis, kus ohvrid sõlmisid röövijatega sõprussidemed, nii et nad sattusid neile vanglasse vaatama, lisaks väitsid, et puudus füüsiline või psühholoogiline vägivald, mis võiks viidata nende elule ohus.
Kuidas tuvastada Stockholmi sündroomi
Stockholmi sündroomi ei ole psühhiaatriliste haiguste käsiraamatus loetletud ja seetõttu pole sellel ka teaduslikult tõestatud tunnuseid ja sümptomeid ega ka laialdaselt uuritud, kuid seda sündroomi on võimalik tuvastada mõningate tunnuste kaudu, mida võib märgata, kui inimene on stressis ja pinges, kus tema elu on ohus, näiteks:
- Positiivsete tunnete arendamine vägivallatseja vastu;
- Negatiivsete tunnete tekkimine politsei, ametiasutuste või teiste poolt, kes aitavad ohvril vägivallatseja juurest eemalduda;
- Agressoriga emotsionaalse samastumise ja sõpruse arendamine;
- Ohver hakkab uskuma, et tal on samad väärtused ja eesmärgid kui agressoril.
Need omadused vallanduvad ebakindlustundest, isoleeritusest ja/või ähvardustest ning see on alateadvuse viis elu säilitada, kuid aja jooksul tekivad loodud emotsionaalsete sidemete tõttu väikesed heateod osa kurjategijatest kipuvad näiteks süvenema inimeste poolt, kellel on sündroom, mistõttu nad tunnevad end olukorras turvalisem alt ja rahulikum alt ning unustatakse või eiratakse igasugune oht.
Riskitegurid
Stockholmi sündroom areneb pantvangisituatsioonides ja seetõttu on tuvastatud mõned tegurid, mis võivad selle sündroomi väljakujunemist mõjutada:
- Pantvangis peetava isiku isiksuse tüüp ja isiklik ajalugu;
- Vajab autoriteetsete isikute, nagu ülemus või vanemad, heakskiitu;
- Aeg, mille ohver veetis koos röövijaga.
Samas on ka teisi uuringuid, mis näitavad, et Stockholmi sündroomi võivad põhjustada ka muud tegurid, näiteks samastumine agressoriga, vajadus turvalisuse järele ja lootus, mis paneb pantvangi ignoreerima olukorra negatiivset külge ja röövijat.
Kuidas ravi läheb
Kuna Stockholmi sündroomi ei ole lihtne tuvastada, ei ole seda tüüpi sündroomi jaoks näidustatud ravi ainult siis, kui inimene on riskantses olukorras. Lisaks on Stockholmi sündroomi tunnused tingitud alateadlikust reaktsioonist ja pole võimalik kontrollida, miks need tõesti juhtuvad, kuid arvatakse, et need, kes on kannatanud mõne traumaatilise kogemuse, näiteks vägivaldse suhte ja seksuaalse väärkohtlemise, näiteks seda sündroomi kergemini arendada.
Kuigi väljakujunenud ravi puudub, on oluline psühhoteraapia läbiviimine, kuna terapeudil on võimalik tuvastada võimalik tegur, mis viis sündroomi tekkeni ja aidata inimesel sellest üle saada. trauma.
