Sisukord:
Depersonalisatsioonihäire ehk depersonifikatsioonisündroom on haigus, mille puhul inimene tunneb end oma kehast lahutatuna, justkui oleks ta iseenda välisvaatleja. On tavaline, et esineb ka derealiseerumise sümptomeid, mis tähendab seda ümbritseva keskkonna tajumise muutumist, justkui oleks kõik ümbritsev ebareaalne või kunstlik.
See sündroom võib ilmneda äkki või järk-järgult ja kuigi see võib ilmneda tervetel inimestel, stressi, intensiivse väsimuse või uimastitarbimise olukorras, on see tihed alt seotud psühhiaatriliste haigustega, nagu depressioon, ärevushäired või skisofreenia.
Depersonifikatsioonihäire ravimiseks on vajalik psühhiaatri järelkontroll, kes juhendab selliste ravimite nagu antidepressandid ja anksiolüütikumid, aga ka psühhoteraapiat.
Peamised sümptomid
Depersonalisatsiooni ja derealisatsioonihäire korral töötleb inimene oma emotsioone teistsugusel viisil, tekitades selliseid sümptomeid nagu:
- Tunne, et oled oma keha välisvaatleja või et keha ei kuulu sulle;
- Arusaam, et oled iseendast ja keskkonnast lahus;
- Võõrustunne;
- Vaadat peeglisse ja ei tunne ennast ära;
- Et teada saada, kas nendega juhtus tõesti mõni asi või nad nägid neid asju lihts alt unes või kujutasid neid ette.
- Oled kuskil ja ei tea, kuidas sa sinna jõudsid või oled midagi teinud ja ei mäleta, kuidas;
- Tundub, nagu oleks tegemist kahe erineva inimesega, sest nende käitumine muutub ühest olukorrast teise;
- Tunne, nagu kõik oleks hägune, nii et inimesed ja asjad tunduvad olevat kaugel või hägused, justkui unistaksid.
Seega võib inimesel selle sündroomi korral tekkida tunne, et ta näeb unes või et see, mida ta kogeb, ei vasta tõele, mistõttu on tavaline, et seda sündroomi aetakse segi üleloomulike sündmustega.
Häre võib tekkida äkiliselt või järk-järgult ning muud psühhiaatrilised sümptomid, nagu meeleolu kõikumine, ärevus ja muud psühhiaatrilised häired, on tavalised. Teatud juhtudel võib depersonaliseerimine ilmneda üksikute episoodidena kuude või aastate jooksul ja muutub hiljem pidevaks.
Kuidas kinnitada
Depersonalisatsioonihäirele viitavate sümptomite korral on vajalik pöörduda psühhiaatri poole, kes saab diagnoosi kinnitada, hinnates sümptomeid ning nende intensiivsust ja nende sümptomite esinemissagedust.
Oluline on meeles pidada, et ei ole harvad juhud, kui mõned sellele sündroomile viitavad sümptomid ilmnevad ühel või teisel ajal eraldiseisvana, kuid kui need on püsivad või esinevad alati, on vaja mures.
Kes on kõige rohkem ohus
Depersonaliseerimishäirel ei ole konkreetset põhjust, kuid see võib olla seotud mõne olukorra või riskiteguriga, näiteks:
- Depressioon;
- Paanika sündroom;
- Skisofreenia;
- Intensiivne stress;
- Emotsionaalne väärkohtlemine;
- Pereliige, kellel on anamneesis psühhiaatriline haigus;
- Pikkad unepuuduse perioodid;
- Traumad lapsepõlves, eriti väärkohtlemine või füüsiline ja psühholoogiline väärkohtlemine.
Lisaks võib see häire tuleneda ka selliste ravimite nagu kanepi või muude hallutsinogeensete ravimite tarbimisest. Oluline on meeles pidada, et ravimid on üldiselt tihed alt seotud psühhiaatriliste haiguste tekkega. Mõista narkootikumide liike ja nende tagajärgi tervisele.
Kuidas ravi tehakse
Depersonalisatsioonihäire ravi peaks hõlmama kognitiivse käitumisteraapia ja/või psühhodünaamilise psühhoteraapia seansse. Enamasti kaasneb selle häirega näiteks depressioon või ärevus ning seetõttu võib psühholoog soovitada pöörduda psühhiaatri poole, kes võib osutada mõne ärevuse ja meeleolumuutuste kontrolli all hoidmiseks mõeldud ravimite kasutamisele.meeleolu, anksiolüütikumidega või antidepressandid, näiteks klonasepaam, fluoksetiin või klomipramiin.
On oluline jätkata teraapiaseansse psühholoogiga ja olla kontaktis vaimse tervise spetsialistiga, kui vaatamata psühhoteraapiaseanssidele ja ravimite kasutamisele ei toimu paranemist.
